Andmete analüüs

Esimeses etapis tutvutakse andmestikuga hoolikalt, et saada sellest üldine ettekujutus (Laherand 2008). See tähendas intervjueerijale teksti mitmekordset läbilugemist. Uurija püüdis uuritava kogemustesse sisse elada ning võttis andmestikku sellisena, nagu see on, ilma mingite hoiakute või eelarvamusteta.
Teises etapis jagati andmestik tähendusüksusteks. Need väljendavad mingeid uuritava nähtuse seisukohast olulisi tähendusi (Laherand 2008). Uuritava keelekasutus säilitatakse analüüsi selles etapis algsel kujul (samas).
Kolmandas etapis toimub uuritava keelekasutuse tõlkimine teaduskeelde. Igale tähendusele liidetakse uurija tõlge teadusala keelde, nii et seos tõlke ja algupärase keelekasutuse vahel oleks nähtav (Laherand 2008).
Neljas etapp kätkeb endas individuaalse tähendusvõrgustiku moodustamist. See tähendab kõigile sisuvaldkondadele ühiste tähendustihendite väljatoomist ja üksteisega suhestamist (Laherand 2008).
Viiendas etapis toimub üldise tähendusvõrgustiku loomine: üldine tähendusvõrgustik peab sisaldama iga uuritava individuaalses tähendusvõrgustikus esile tulnud keskseid tähendusi (samas).
Intervjueeritav (Triin Toim, edaspidi Triin), võrreldes ennast tol hetkel, kus alustas õppeteed ja praegu, leidis, et ta on täiskasvanud õppija, kellel koolitusel osalemise soov ja koolituse valik tuleneb isikliku arengu vajadustest. Kindlasti on oluline saada täiskasvanud õppijast aru, kuna see soodustab ka õpimotivatsiooni: motivatsioon muutub sisemiseks. Triinu väline motivatsioon on muutunud sisemiseks, kus eesmärgiks on nüüd isiklik areng ja enese edaspidine täiendamine. Täiskasvanud ja iseseisva õppijana ei vaja ta teiste heakskiitu, vaid tahab olla iseendaga rahul:

„Algselt kõrgkooli õppima asudes olin lihtsalt täiskohaga õppija, nüüd tõeline täiskasvanud õppija, kes õpib töö ja muu elu kõrvalt. Arvan, et saan nüüd tänu isiklikule kogemusele palju paremini aru täiskasvanud õppijaist. Muutunud on õpimotivatsioon ja väljundid. Koolitusel osalemise soov ja koolituse valik tuleneb nüüd isikliku arengu vajadustest. Väline motivatsioon (nt eesmärk saada kraad perspektiivikal ja põneval erialal) on muutunud sisemiseks – eesmärgiks on isiklik areng ja enese edaspidine täiendamine. Täiskasvanud ja iseseisva õppijana ei vaja ma enam niivõrd teiste heakskiitu, vaja on rahul olla iseendaga“.

Kõige väärtuslikumaks õpikogemuseks peab ta aja planeerimise tähtsuse teadvustamist. Triin väidab, et inimesed, kes oskavad oma aega hästi planeerida, saavutavad paremaid tulemusi ning loovad karjääri: „...parimaid tulemusi saavutavad nii õpinguis kui ka hilisemas karjääris osavad ajaplaneerijad“. Aja planeerimise oskus on kindlasti väga vajalik nii õppijale kui ka andragoogile, kuna aitab ehitada oma õppeprotsessi õppijal ning pärast ka luua karjääri andragoogil. Samuti Triin väidab, et väärtuslik kogemus on mõistmine, et ei tohi karta alustada midagi uut, kui midagi ei tule hästi välja:“Kui näiteks võib olla mõne teemaga suur töö tehtud, kuid lõpptulemus ei ole siiski see, mis ta võiks olla, siis ei tuleks karta alustada mõnd uut teemat“. Kindlasti ei tohi karta ebaõnnestumisi õppeteel, tuleb alati eesmärgini pürgida ning julgemini edasi liikuda.

Koolitusjuhi juures kõige olulisemaks peab Triin oskust tunda organisatsiooni ja tema töötajaid. Koolitusjuht peab olema hea suhtleja, inimeste mõjutaja, positiivne ja sõbralik: „Koolitusjuht peaks olema meisterlik suhtleja ning inimeste nn mõjutaja. Oluline omadus on positiivsus, sõbralik suhtlus kõigiga (muidugi ilma familiaarseks minemata)“.
Kindlasti peab koolitusjuht olema hea mõjuvõimuga isiksus, kes oskab planeerida oma aega, kuna koolitus sisaldab mitmeid etappe ning kõik etapid peavad olema hästi läbi mõeldud ja korraldatud: „Samuti on väga tähtis aja planeerimise oskus, et oskuslikult hallata koolitusprotsessi eri etappe: koolitusvajaduse hindamine, koolituse planeerimine, korraldamine, koolitustegevuse üle arvestuse pidamine, koolituse hindamine“.

Triin teab, et koolituse edukaks toimetulekuks, peab koolitusjuht kaardistama ettevõtte arengusuundadest lähtuvalt iga organisatsiooni liikme hetketaseme ja sellest tulenevalt koolitusvajaduse. Ei tohi ka unustada, et õppijat tuleb läbi koolitusprotsessi toetada, võimaldada talle piisavalt vaba aega õpingutes osalemiseks, samuti julgustada koheselt koolituse käigus tekkinud probleemidest rääkimist:“ ... kui koolitus ei sobi töötajale mingil põhjusel, ehk saab midagi muuta, et inimene ei peaks hambad ristis ebameeldival/hoolimata eeltööst sisult kasutuks osutunud koolitusel osalema“. Üks oluline aspekt siinjuures on muidugi see, et koolitusjuht peaks koolituse läbimise etappidel astuma inimese juurde ja küsima muljeid: “... eesti inimene ei pruugi ise rääkima tulla. Siinkohal on tähtis eristada probleemi ja lihtsalt viitsimatust“.

Triin näeb ennast tulevikus personali/koolitusjuhina mõne suure organisatsiooni juures kuna sellisel juhul saaks täiskoormusega õpitud erialale pühenduda, kõiki omandatud oskusi töösse rakendades. Hetkel Triin töötab arvutitarkvara maaletoovas firmas personali-müügijuhi assistendina ning selles ametis puutub samuti kokku andragoogiliste teemadega: “Oleme teinud suurtele edasimüüjate gruppidele koolitusi, kus mina olen olnud koolituste korraldamisel nõuaandja rollis, aidanud koolitusmaterjalide ettevalmistamise protsessis, samuti olen tegelenud koolituse tagasiside analüüsiga, mis on väga põnev ülesanne“.

Kindlasti on oluline rakendada oma erialasi teadmisi ja kogemusi tööl. Andragoogika eriala on niivõrd mitmekülgne, et andragoogilisi teadmisi saab rakendada peaaegu igal töökohal: alati on vaja analüüsida, planeerida oma aega ning osata mõelda ja õppida.