Mõeldes meie grupi peale AN-05, tunnen, et paremat gruppi ei saaks minu jaoks olla. Meid oli 9 inimest, kellest iga kursaõde oli omapärane ja kõik kokku olime nii erinevad. Õppides palju aastaid koos, õppisime üksteist tundma ja üksteisega arvestama. Ma mäletan meie esimest kokkusaamist väljaspool kooli esimesel kursusel, kus mängisime ühte mängu, aga tegelikult oli see nö tagasiside teineteisele, kus iga kursaõde andis tagasisidet teise kohta. Endale üllatuseks sain ma väga positiivset tagasisidet ja kiita ka selle eest, et ei anna alla, arvestades seda, et õppimine eesti keeles oli minu jaoks topelt raske. Töötades nende aastate jooksul palju grupis tunnen, kui palju ma õppisin grupikaaslasi tundma, nendega arvestama ja neid austama.
Grupp on teatud viisil organiseeritud, suhteliselt püsiv inimühendus, kellel on ühised väärtused, huvid ja käitumisnormid (Lauristin & Vihalemm 1978: viidatud Märja, Lõhmus, Jõgi 2003:83). Mulle meeldib töötada grupis, kuna võin vabalt teistega jagada oma arvamusi ja teadmisi. Olen grupiliikmena pigem kuulaja rollis, kuid vajadusel avaldan julgelt oma arvamust. Teisel kursusel, kevadsemesti lõpus saime sellise ülesande, kus iga kursaõde pidi analüüsima teist grupiliikmena ja andma tagasisidet, mis aitaks mõtestada igaühe panust grupis. Ütlen ausalt, et kui sain tagasisidet enda kohta, olin mures, kuna enamus tüdrukutest märkasid, et mina grupiliikmena olen kuulaja rollis ja mitte-rääkija. Mäletan, et pidin näitama tagasisidet Larissa Jõgile ja muidugi kartsin, sest mõtlesin et kuulaja roll on kõige halvem grupis ja mitte eriti panustav. Minu üllatuseks, ütles L.Jõgi, et see ei ole üldse halb, kui ma iseloomu järgi olen ka selline vaikne tüüp ja pigem kuulaja, mitte liider.
Tunnistan, et olen tõesti suhteliselt vaikne grupiliige ja ennast analüüsides võin öelda, et esimesel kahel aastal oli see seotud keelega, kuna mõtlesin, et olen pigem vait, kui ütlen midagi eesti keeles grammatiliselt valesti. Nüüd aga olen palju enesekindlam ja julgem oma arvamuse avaldamisel. Märkasin ka ise, et muutusin aktiivsemaks. Ma ei karda enam oma arvamust avaldada, sest olen kindel, et iga inimese arvamus on subjektiivne ega saa olla õige või vale, vaid on lihtsalt tema isiklik arvamus. Arvestades teiste arvamustega, võib grupp muutuda kompetentsemaks kuna iga grupiliikme kogemus on hindamatu efektiivsemaks õppimiseks (Ginther, Phillips, Grineski 2007).
Mina kui tulevane andragoog mõistan grupitöö tähtsust ja saan aru, et erialaselt töötades puutun veel palju sellega kokku. Mõstan kui oluline on grupitöö teiste grupiliikmete tundmiseks ning nende arvamuste austamiseks. Õppides, peaks ennast vabalt tundma iga osaleja (Musselbrook, McAteer, Crook, Macleod, Tolmie 2000). Iga õppegrupi liige soovib saada lugupidavat suhtumist (Nemiro 2002). Nende viie aastate jooksul, osalesin väga palju grupitöödes ja märkasin, kuidas iga kord õpin midagi juurde ja muutun ise julgemaks grupiliigeks. Võrreldes oma grupitöö kogemust välismaal (ERASMUSE raames) ning Eestis, võin tunnistada, et Eestis olin pigem mõjutatav grupiliige ning välisüliõpialstega grupis töötades olin aktiivsem. See oli tingitud ka sellest, et välisüliõpilastega olin võrdses olukorras, mis tähendab, et me kõik rääkisime meile võõras keeles ning seetõttu ei olnud mingeid eelarvamusi, et jääd teistele arusaamatuks. Samas võin ka öelda, et välismaa grupikogemus aitas mind väga palju Eestis, kuna tunnen, et enam ei ole grupis mõjutatav, vaid olen võrdne grupiliige, kes avaldub ka oma arvamust ja tunneb vastutust grupitöö eest.
Grupiprotsess on efektiivsem siis, kui iga grupiliige võtab enda peale vastutuse grupitöö eest (Nemiro 2002). Tean, kuidas õppides oma AN-05 grupiga, võtsime endale peale vastutuse grupitöö eest ning suhtusime sellesse väga tõsiselt. Samuti on tunda, kui üks grupiliikmetest puudub, eriti juhul, kui grupitöö nõuab mitut kokkusaamist. Sel juhul on tunda, et grupimõju on nõrgenenud kuna iga grupiliikme teadmised ja kogemused on tähtsad (Nemiro 2002) ning iga grupiliige on väärtuslik, sest võib panustada grupi arenemisele ja tulemuseni jõudmiseni (Ginther, Phillips, Grineski 2007).
Grupis töötades on palju nii plusse kui ka miinuseid. Üheks grupitöö miinuseks pean grupikonflikti tekkimise ohtu. Konflikt tekib siis, kui osapooled püüavad rahuldada oma vajadusi enda vastaste hävitamise või võimetuks tegemisega (Hess, Markson, Stein 2000:63). Praktikal olles (Sisekaitseakadeemias ATAK-i koolituskeskuses) koolituste osalemisel märkasin, et grupikonflikte juhtub tihti ja eriti siis, kui mõni grupiliige on liiga aktiivne ja ei arvesta teistega, mis võib olla tingitud ka vale rollijaotusega. Esmane rollijaotus ei pruugi ennast õigustada, mõni teine rühma liige oleks näiteks liidrina hoopis tegusam (Märja, Lõhmus, Jõgi 2003:84). Koflikti etapp on iga grupi arengus paratamatu, ta ilmneb varem või hiljem, varjatumalt või ägedamalt (samas). Kuna ma ise ei ole konfliktne inimene, püüan ehitada grupiliikmetega pigem isiklikke suhteid.
Suuremaks plussiks grupis töötades pean ühtekuuluvuse tunnet. Grupp tunnetab ühtekuuluvust, väärtuste süsteemi ja rollistruktuuri korrastamine võimaldavad senisest edukamat tegutsemist (Märja, Lõhmus, Jõgi 2003:85). Vastastikune usaldus ja toetus võimaldavad nii grupi üksikliikmel kui ka õppegrupil tervikuna õppes paremaid tulemusi saavutada (samas). Eriti tundsin ühtekuuluvuse tunnet ja toetust Saksamaal välismaalastega grupitöödes osaledes, kuna kõik olid võrdses olukorras (võõras riigis ja rääkisid võõras keeles) ja sellepärast väärtustati grupitoetust väga.
Analüüsides ennast grupiliikmena ja võrreldes ennast tol hetkel, millal alustasin ülikooli teed ja praegu, leidsin, et olen väga palju muutunud. Kõigepealt aga selle poole pealt, et praegu tunnen eesti keeles ennast palju kindlamalt ega karda, et jään arusaamatuks. Mul kadus ka eelarvamus, et minu arvamus võib olla vale või mõtetu. Varem grupis olin ma kuulaja rollis ja pigem mõjutatav, nüüd aga jagan oma arvamusi, teadmisi ja kogemusi palju julgemalt. Selles aitas mind kindlasti ERASMUSE kogemus, kus pidin töötama grupis välisüliõpilastega. Muutusin enesekindlamaks ja Eestis grupis töötades austan ma teiste liikmete arvamusi ja võtan endale vastutust grupitöö eest. Kuna ma ei ole konfliktne inimene, siis püüan ehitada grupis isiklikke suhteid grupiliikmetega, et vältida grupikonflikti. Õppisin väärtustama grupitoetust, kuna see aitab tunda rohkem ühtekuuluvuse tunnet. Kindlasti pean veel palju õppima aga oma seniseks suureks saavutuseks pean seda, et olen grupiliikmena muutunud aktiivsemaks ja julgemaks, räägin kaasa ja jagan oma kogemusi, ei karda, et jään arusaamatuks, ei ole lihtsalt kuulaja, vaid aktiivne grupiliige.
No comments:
Post a Comment