Minu missioon andragoogina konkreetses ametis

Andragoogi kutsestandardis punktis A.2 kirjeldatakse andragoogi nagu spetsialisti, kes sihipäraselt loodud õpisituatsioonis toetab täiskasvanuid teadmiste ja oskuste omandamisel tasemehariduses, tööalases ettevalmistuses, täiendõppes ja/või vabahariduses ning enesearengus. Mina nimetaks andragoogi koolitajaks ja sellepärast valiksin konkreetseks ametiks koolitaja ameti. Teadvustades endale, kui kompetentne peab koolitaja olema, kui palju ta peab teadma, oskama ja kogema, et tegeleda koolitustega, jõudsin järelduseni - et saada heaks koolitajaks, pean väga palju õppima. Õppides palju, muutun kompetentsemaks koolitajaks, kes on oma ala professionaal. Seega, oma missiooni andragoogina koolitaja ametis näen selles, et olla ideaalne koolitaja.

Professionaalsus on seotud nii teadmiste ja oskuste kui ka hoiakute, arusaamade ja tõekspidamistega, avaldudes praktilises tegevuses (Karm 2007: 15). Kindlasti pean veel palju arenema kui õppija ning ka kui koolitaja. Nii nagu ma varem juba mainisin, tahan ma tegeleda eesti keele koolitustega vene keelt kõnelevate inimeste jaoks. Saan aru, kui raske see olla võib, kuid õppides andragoogikat, õppisin raskusi mitte kartma. Täiskasvanud koolitajad oskavad raskusi ületada, jäädes paindlikuks ja rahulikuks (Wilson 2009). Kuigi selleks, et olla ideaalne koolitaja, peavad mul olema ideaalse koolitaja omadused:
 Kompetentsus
 Emotsionaalsus
 Avatus ja suhtlemisaldis/suhtlemisvalmidus
 Heatahtlikkus
 Kaasaegsus
 Õppijate tundmine (Märja, Lõhmus, Jõgi 2003: 147).

Kindlasti kuulub siia hulka veel palju omadusi, kuid siinkohal piirdun kõige tähtsamatega. Pean tunnistama, et mul on olemas kõik need omadused, kuid mõned on kujunenud tugevamalt, teised on alles kujunemisjärgus.

Andragoogikat õppides olen kindlasti muutunud kompetentsemaks. Kompetentsus on teadmiste ja oskuste kogum, mis näitab, kuidas võib toime tulla mõnes situatsioonis (Alptekin 2002). Kompetentsid kirjutasin lahti osas Minu missioon andragoogina ühiskonna. Pean mainima, et minul on kõige arenenum sotsiaalne kompetents, mis tähendab, et olen avatud suhtleja, oskan kuulata teisi ja rääkida ise, mõistan komminikatsiooni tähtsust (Alptekin 2002). Arenemist vajab kindlasti refleksiivne kompetentsus (kogemuslikud teadmised endast kui koolitajast; oskused analüüsida ja mõista ennast ning valmisolek muuta oma käitumist, et mõista õppijaid, nende käitumist ning toetada nende arengut) kuna pean tunnistama, et mul ei ole palju kogemust koolitajana, kuid olen kindel, et see nõuab lihtsalt aega ja aja jooksul muutun kogenuks ja kompetentseks koolitajaks.

Emotsionaalsus on mul arenenud kõige enam. Olles iseloomult väga emotsionaalne inimene, pean ausalt tunnistama, et vahel segab see omadus mul keskenduda ja olema konkreetne. Koolitaja peab oskama fokusseerida oma tähelepanu oluliste asjade peale (Tickle 2001). Tunnistan, et ma õpin keskenduma oluliste asjade peale, kuid tihtipeale (näiteks kriitilise hinnangu peale) ärritun ning emotsioonid tulevad välja ja alles pärast saan kriitilisest hinnangust aru, väärtustan seda ning õpin sellest. Teadvustan, et mul on palju arenguruumi, et õppida juhtima oma emotsioone ja kasutada neid õppimises õigesti.

Avatus ja suhtlemisvalmidus on mul kindlasti arenenud, kuna minu jaoks avatus ja suhtlemine on seotud emotsionaalsusega. Mulle meeldib inimestega suhelda ja ma oskan kindlasti tähelepanelikult kuulata. Koolitaja avatus ja siirus teevad koolituse nauditavaks ja loob õppimist soodustava keskkonna (Lee 2009). Olen seisukohal, et olen piisavalt avatud inimene, et luua koolitusel õppimiseks soodsa keskkonna ja piisavalt siiras, et luua õppijatega usaldusväärseid suhteid.

Heatahtlikkus on minu arusaamade järgi sillaks koolitaja ja õppijate vahel. Koolitaja peab mõistma õppijat ja toetama õppijat õppeprotsessi jooksul (Chen 2007). Andragoogikat õppides arendasin kindlasti seda tunnet - mõista õppijat ja osata toetada õppijat. Arvan, et oskus mõista õppijat peitub selles, kuidas mina kui õppija mõistan iseennast ja oskan toetada iseenda õppimist. Sellest tulenevalt mõistan ka teiste õppijate vajadusi õpiprotsessis. Heatahtlikkus on minul kui andragoogil hästi arenenud nende aastate jooksul ja kindlasti oskan rakendada seda praktikas – olles empaatiline ning mõistev teiste õppijate suhtes.

Pean ennast kaasaegseks ja uuendusmeelseks inimeseks, mis on ka üks oluline omadus koolitajale. Ma olen kursis viimaste uudistega, jälgin viimaseid uuendusi nii tavaelus kui ka erialaselt. Koolitaja peab olema pidevalt kursis muutuva maailmaga (Alptekin 2002). Teadvustan endale, kui tähtis on koolitajale olla kursis viimaste uuendustega, arvestada muudatustega õppemaailmas, uuendada oma teadmisi, oskusi, vilumusi. Tean, et koolitaja peab pidevalt uuendama oma teadmisi ja olema kursis muudatustega ümbritsevas maailmas. Olen iseloomult väga uudishimulik inimene ja olen kindel, et olen kaasaegne, mis aitab mind nii tavaelus kui ka erialaselt.

Andragoogikat õppides, olen õppinud tundma õppijaid, mis minu arvates tähendab mõista õppijaid ja toetada neid. Koolitaja toetus on äärmiselt oluline õppijatele, mis motiveerib neid ja aitab paremini õppida (Chen 2007). Nagu ma juba mainisin, tuleb see oskus kõigepealt oskusest mõista ennast kui õppijat. Õppijana, õppisin väärtustama õppejõu toetust, mis on väga motiveeriv. Koolitajana, oskan kindlasti mõista õppijaid, toetada neid ja motiveerida kogu õppeprotsessi jooksul.

Tunnistan, et pean veel palju õppima, kogema, arendama oma oskusi ja vilumusi. Ma teadvustan endale, et paljud nendest omadustest tulevad praktikaga kaasa, kuid pean ka ütlema, et andragoogikat õppides, arenesid need omadused mul väga palju. Kindlasti ei tähenda see, et kõikide nende omadustega olen kohe ideaalne koolitaja, kuid tean, et veel nendega töötades, võin liikuda oma unistuse poole - olla ideaalne koolitaja!