MINA KUI ANDRAGOOG

Minu missioon andragoogina ühiskonnas

Elamine tähendab kasvamist, seega iga elusolend elab ühel eluastmel sama tõeliselt ja absoluutselt nagu teistelgi, samasuguse temale omase täiuslikkuse ja samasuguse nõudlusega. Järelikult tähendab haridus tingimuste loomist, mis kindlustavad kasvu või elu adekvaatsuse, vaatamata elueale (Dewey 1919).

Tänapäeval on täiskasvanute haridus ühiskonnas üsna levinud. Kui vanasti ei pööratud sellele nii palju tähelepanu, siis nüüdseks ühe enam ja enam täiskasvanud inimesi hakkab vabatahtlikult õppima: paljud noored õpivad võõrkeeli ja vanemad inimesed viivad ennast kurssi arvuti ja internetiga seotud võimalustega. Mõnikord korraldab ka riik koolitusi inimeste jaoks, kuid seda juhtub harva ja paljud inimesed peavad ise muretsema oma hariduse eest.

Täiskasvanuhariduse põhiprintsiibid on:
 Mitte inimene ei pea minema hariduse, vaid haridus inimese juurde;
 Kõigil inimestel on õigus õppida, sõltumata vanusest, soost, rahvusest jne. Selleks peavad olema loodud tingimused (Karu 2005, andragoogika loengumaterjalid).

Tõepoolest, keegi ju ometi peab looma ka tingimusi selleks, et ühiskonnas inimesed õpiksid ja areneksid. Minu missioon andragoogina on tutvustada ühiskonnale andragoogikat, teha inimestele selgeks, mis on elukestev õppimine, sest ka praegu paljud inimesed küsivad mu käest, mida sa õpid ja mis müstika see andragoogika on. Ma vastan neile, et andragoogika on kunst ja teadus, mis aitab täiskasvanuil õppida (M. Knowles viidatud Märja, Lõhmus, Jõgi 2003: 16). See on andragoogide aabitsatõde, et haridusprotsess ei tohiks lõppeda pärast koolist lahkumist. Koolihariduse ehedaim tulemus on inimeste kalduvus õppida elust enesest, samuti selliste elutingimuste loomine, kus kõik oma elu käigus (protsessis) õpivad (Dewey 1916 viidatud Jarvis 1998: 46). Seega pidevharidus on igasugune planeeritud üksteisele järgnevate juhtumite jada, millel on humanistlik alus, mis on suunatud osavõtjate õppimisele ja arusaamisele ning võib toimuda eluea mistahes etapil (Jarvis 1998: 48).

Kindlasti tekib siinkohal küsimus: kuidas ma tutvustan inimestele elukestvat õppet? Ma olen mõelnud selle peale väga palju ja teadvustan endale, kui suur vastutus on olla andragoog. Eelkõige peab andragoog ise palju teadma, olles kompetentne peaaegu igas eluvaldkonnast. Analüüsides ennast, kaaludes oma teadmisi ja oskusi, pean tunnistama, et alles alustan oma andragoogilist teed ja ülikoolis õppimine oli hea alus selle jaoks. Kui saan diplomi kätte, ei tähenda see, et olen nüüd andragoog ja lähen kohe inimesi koolitama. Ma mõistan, et kui tahan saada tõeliseks andragoogiks, pean veel palju õppima, kogema ja ennast arendama. Täiskasvanute koolitaja kui täiskasvanud õppija õppimine on seotud tema elukäigu ja elulooga (Karm 2007: 49). Elulugu ehk eelnevalt omandatud kogemus kantakse üle igasse uude olukorda, varasemaid kogemusi rakendatakse käesoleva situatsiooni tajumiseks ja sellega toimetulekuks ning selle kaudu luuakse uut individuaalset kogemust, mis on omakorda õppimise allikaks (Jarvis 1998, 2004 viidatud Karm 2007: 49).

Andragoogina tahan inimestele selgeks teha, et õppimine on ühiskonna liikuma panev jõud, mis viib inimesi edasi, arendab ühiskonda ja iga indiviidi selles, tagab majandusliku kasvu ja sotsiaalset siduvust. Tõepoolest, elukestev õppimine rikastab iga indiviidi ühiskonnas, toetab majanduslikku kasvu ja hoiab sotsiaalset siduvust (Illeris 2004: 15). Kindlasti peab andragoog olema ise väga kompetentne indiviid, et nende ülesannetega hakkama saada. Kompetentsus ehk pädevus on teadmiste, oskuste ja hoiakute tervik, mis aitab indiviidi hakkama saada (Plumb 1999). Kompetentsid, mida andragoog vajab:
 Erialane/ainealane kompetentsus - teadmised õpetatavast valdkonnast, ainest, teemast;
 Metoodilis-didaktiline kompetentsus - teadmised õppeprotsessist, õppimisest ja õpetamisest; teadmised täiskasvanud õppijast, õppemeetoditest;
 Sotsiaalne kompetentsus - oskus suhelda ning suhtlemise ja dialoogi tähtsuse mõistmine õpetamis- ja õppimisprotsessis;
 Refleksiivne kompetentsus - kogemuslikud teadmised endast kui koolitajast; oskused analüüsida ja mõista ennast ning valmisolek muuta oma käitumist, et mõista õppijaid, nende käitumist ning toetada nende arengut (Märja, Lõhmus, Jõgi 2003 viidatud Karm 2007: 157).

Kindlasti mõned nendest kompetentsidest on mul olemas, mõned on arenenud, mõned vajavad arendamist. Erialane/ainealane kompetentsus ja metoodilis-didaktiline kompetentsus on olemas tänu andragoogikale. Nende aastate jooksul õppisin palju õppeprotsessist, õppimisest ja õpetamisest, täiskasvanutest ja õppemeetoditest. On olemas ka teadmised andragoogikast, andragoogika põhiprintsiibidest, täiskasvanuharidusest. Need mõlemad kompetentsid sain juurde andragoogikat õppides. Sotsiaalne kompetentsus hakkas kujunema mul juba keskkoolis ja olen kindel, et olen hea suhtleja ja oskan suhelda, rääkida ja kuulata, mõistan dialoogi tähtsust õpetamis- ja õppimisprotsessis. Tunnen, et kõige rohkem vajab arendamist refleksiivne kompetentsus, kuna mu kogemus koolitajana ei ole suur. Ma teadvutan endale, kui tähtis on kogemus koolitaja jaoks ja olen kindel, et kogemus tuleb aja jooksul, kus ma õpin kindlasti veel väga palju juurde ja iga eluaastaga arenen ja kasvan. Oma missiooni andragoogina ühiskonnas näengi selles, et kogedes ise, kasvades nagu koolitaja, tutvustan inimestele andragoogikat, rõhutan elukestve õppe tähtsust ning toon inimesi õppemaailma kaasa.